Ravimtaimed sinu koduaapteegis

Gluteenivaba sidruni-moonikeeks

Sellel nädalal ootab küpsetamist mahlane sidruni-moonikeeks, mis on lisatud rasvainete- ning gluteenivaba. Retsepti jagab Kristi blogist .jazzino. .

Eriti pidulikul puhul võid keeksile peale teha ka sidruni-toorjuustukatte.

Gluteenivaba sidruni-moonikeeks

väiksem keeksivorm

225 g täistera kaerajahu
4 suurt muna, toatemperatuuril
2 dl maitsestamata jogurtit
100 g suhkrut
1 sidruni mahl
poole sidruni koor
3 sl mooniseemneid
1,5 tl küpsetuspulbrit
näpuotsatäis soola
soovi korral kaunistamiseks tuhksuhkrut ja sidruniviile

Vahusta munad heledaks, lisa jogurt ning vahusta ühtlaseks. Lisa sidrunimahl, riivitud sidrunikoor ning sega ühtlaseks. Teises kausis sega omavahel jahu, küpsetuspulber, suhkur, mooniseemned ja tera soola. Sega kuivained munavahu juurde ning vala võitatud või rasvaga määritud keeksivormi. Küpseta 180 kraadi juures umbes 40 minutit, kuni kook on pealt helekuldne ja kerkinud. Serveeri leigelt. Soovi korral sõelu enne serveerimist peale tuhksuhkrut. Pidulikumal puhul kata kook oma lemmiku toorjuustuglasuuriga.

Lemmikutele

jaanuar 2018 lastega mukri rabas

SIDRUN

Üks kõige raskemaid valutüüpe on liigesevalu. See võib muutuda talumatuks ja tavaliselt proovitakse valust
vabanemiseks erinevaid ravimeid. Siin on looduslik vahend, mis aitab sul valust vabaneda.
 Koostisosad on tõenäoliselt enamusel köögis juba olemas!

See on SIDRUN!
See puuvili sisaldab rikkalikult vitamiine ja mineraale nagu B1-, A-, C-, B6-vitamiini, pektiini,
 fosfori, magneesiumi, kaltsiumi, kaaliumi jne. Inimesed enamasti viskavad sidrunikoore ära,
kuid ei olda teadlikud, et see sisaldab tervisele palju kasulikku!

Sidrunikoor on täis põletikuvastaseid ja antiseptilisi omadusi. Need aitavad leevendada närvivalu,
 kuid ka parandada veresoonte tervist. Lisaks saab ka kergesti leevendada liigesevalu.
Selles artiklis tutvustatakse kahte erinevat viisi, kuidas kasutada sidrunikoort liigesevalu korral!

Esimene retsept:
Esmalt riivi sidrunikoor, kuid veendu, et riivid vaid kollase osa. Määri sidrunikoort kohtadele,
 kus liigesevalu tunda annab. Kata sidemega.
Jäta sidrunikoor selliselt seisma mitmeks tunniks. Tulemus peaks olema jahmatav…

Teine retsept

KOOSTISOSAD:
* Ekstra neitsioliivõli;
* Eukalüptilehed;
* Kaks sidrunit (orgaanilist);

Esmalt koori sidrun ja pane koored purki. Kata need täielikult ekstra neitsioliivõliga. Lõpus lisa eukalüptilehed.
Sulge purk ja jäta seisma kaheks nädalaks. Peale kahe nädala möödumist, võid segu kasutada.
Kasta marli selle sisse ja kata sellega valulik ala. Seejärel seo kinni sidemega.
Tee protseduuri igal õhtul enne magamaminekut ja saavutad parimad tulemused.

Kress toidu sisse ja rohukappi

Kressitee mõrkjat maitset mahendab see, kui lisada näiteks melissi või piparmünti.
Mitut värvi õitega kressi tunneb küllap igaüks ära. Peale silmailu pakub suur mungalill tuge nii tervele
 kui ka tõbisele kogu suve, samuti talvel.

Lõuna-Ameerikast pärit suurt mungalille  (Tropaeolum majus), mida rahva seas kutsutakse kressiks,
kasvatatakse meil kõikjal peenra- ja amplitaimena. Mõnikord aetakse ta segamini salatkressiga.


Toidu sisse ja rohukappi


Nii kressi õied, lehed kui ka seemned annavad toidule vürtsika maitse ning on kogu suve mugavalt käepärast võtta.
 Vähem teatakse, et tegemist on ka antiseptilise ravimtaimega.
Suur mungalill õitseb juunist septembrini. Tema vili valmib septembris ja koosneb kolmest üheseemnelisest pähklist.

Kressi õisi, lehti ja varsi saab varuda ka talveks,  kui kuivatada neid päikese eest varjatud kohas või
 hoida hoopiski sügavkülmikus. Kuivatatult kaotab taim küll oma meeldiva aroomi ja mõningal määral ka toitaineid,
 kuid peamised raviomadused säilivad.



Viljad nagu kapparid


Kui hakkavad valmima viljad, on mõistlik need toidu sees ära kasutada veel rohelisena. Viljad meenutavad
eksootiliste taimede õiepungi – kappareid. Kressiseemned annavad köögiviljakonservidele  hea maitse ja ilu peale selle.
 Muidugi võib veel roheliste viljadega valmistada eraldi maitseõli või -äädikat.



Rahvaravis omal kohal


Kressi ravimõju tuntakse rahvameditsiinis juba ammusest ajast eeskätt külmetushaiguste, mao- ja
soolepõletiku ning neerutõbede korral. Lehemahlaga peanaha määrimisest on abi leitud juuste väljalangemise vastu.
 Lehtede kasutamine salatites aitab taastada normaalset mikrofloorat, eriti peale antibiootikumikuuri.

Suur mungalill sisaldab glükosiide, flavonoide,  mõru- ja parkaineid, C- ja B-vitamiine, mineraalaineid
ja muud organismile tarvilikku. Osa teadlaste arvates leidub taimes ka antibiootikumitaolisi aineid,
mis pidurdavad kolibakteri ja teiste kahjulike mikroobide kasvu.



Abiks enamasti tee


Turgutuseks ja raviks valmistatakse enamasti teed,  samal ajal aitab ka noorte lehtede ja õite
 söömine värskelt või toidus. Kuna kressitee on küllaltki mõrkjas, saab teha selle maitsvamaks,
 lisades näiteks melissi või piparmünti.
Samuti võib valmistada tinktuuri, mida veega lahjendatult sobib määrida peanahale, kui juuksed kipuvad välja langema.

Retseptid

Lehe-õietee

Vala 2 sl kuivi (3 sl värskeid) peenestatud lehti-õisi üle 2 kl keeva veega.
Lase 20 minutit tõmmata.
Kurna termosesse.
Joo soojalt 0,5 kl korraga 4 korda päevas.


Segutee

Võta võrdses koguses  kuivatatud või värskeid  purustatud taimi: kressi, melissi, kortslehte, punet.
Vala 2 sl segu üle 2 kl keeva veega.
Lase 30 minutit tõmmata.
Kurna termosesse, et seisaks soe.
Joo 4 korda päevas 0,5 kl korraga.


Õietõmmis

Vala 4 sl kuivatatud (5 sl värskeid) õisi üle  2 kl keeva veega.
Lase soojas tõmmata  30 minutit, kurna.
Loputa seentõve korral suud.
NB! Tõmmise võid teha  ka vartest.


Tinktuur

Vala 1 peotäis lehti ja õisi üle 1 kl viinaga.
Hoia suletult pimedas, aeg-ajalt loksuta.
Kurna nädala pärast.
Kurista kurku või hõõru peanahka (mõlemal juhul lahjenda veega pooleks).

 

Haruline Bulbiine

Oma kodumaal Lõuna- Aafrikas on bulbiine asendamatu ravimtaim, mida kogutakse loodusest,
müüakse turgudel ja kasutatakse kohalikus rahvameditsiinis.

Bulbiined kuuluvad linnupiimade (Ornithogalum) perekonda liilialiste (Liliaceae) sugukonda.
 Bulbiine alamperekond on looduses esindatud pea 55 liigiga, millest enamik kasvab
 Lõuna-Aafrikas ja viis liiki Austraalias. Hariliku bulbiine kõrval on laialt levinud veel
 laialeheline bulbiine (B. latifolium), papagoibulbiine (B. natalensis) ja abessiinia bulbiine (B. asphodeloides).

Kohalikus folklooris kutsutakse bulbiinesid ka ussililledeks.
 Bulbiinesid kasutatakse üha rohkem ka farmaatsiatööstuses.
Eriti populaarsed on organismi testosteroonitaset tõstvad papagoibulbiine preparaadid ja kapslid.

Vaid Austraalias kasvab mürgiste lehtedega bulbiine (B. bulbosa),
 mille hautatud mugulaid kasutavad kohalikud pärismaalased igapäevase toiduna.

Haruline bulbiine nagu aaloe

Haruline bulbiine (Bulbine frutescens sün. B. fruticosum või B. caulescens)
on Lõuna-Aafrikast pärit sukulent, mille lehed välimuselt sarnanevad sibula lehtedega,
 mis on täidetud geelitaolise mahlaga nagu aaloel.

Bulbiine võib istutada peenrale, lillepotti või -kasti ja ta moodustab teiste taimedega silmarõõmustavaid kooslusi.
 Istutusmullaks sobib kerge ja vett hästi läbi laskev liivasegune muld.

Bulbiine lehtede kohal kõrguvates pikkades õisikutes asetsevad väikesed, vaevalt sentimeetrise läbimõõduga
 õied jätavad mulje, nagu oleks nad kahevärvilised. Seda seetõttu, et säravoranžide kroonlehtedega õite keskel
 asuvad säravkollased tolmukad.

Kuigi õied on väikesed, õitseb taim pea aasta ringi, ning vaid talvel, mil on pime aeg,
 teeb ta õitsemisse vahe sisse. Meil peab külmaõrna harulise bulbiine talveks tuppa või
sooja kasvuhoonesse tooma, kus on valge ning temperatuur 12–14 kraadi.

Väljas kasvades eelistab ta päikeselist sooja kasvukohta. Bulbiine õitseb kevadel ja sügisel.

Paljundatakse seemnetega ja puhmiku jagamise teel, mis on üsna lihtne. Sukulentse taimena ei
 vaja bulbiine palju hoolt. Kasta tuleb teda tagasihoidlikult, vältides läbivettimist.

Bulbiine raviomadused

Ravimina kasutatakse nii bulbiinede värskeid lehti kui ka kuivatatud juuri. Lugedes erialast kirjandust,
 on raske leida haigust, mida bulbiine ei aitaks leevendada.

Haruline bulbiine on antibakteriaalse toimega ning lehtede geeljat mahla kasutatakse põletushaavade,
 putukahammustuste, villide, ohatise, huulelõhede, mädanike ja nahamarrastuste raviks, seda eriti lastel.
 Seespidiselt tarvitatuna tugevdab bulbiine seede- elundkonda, immuunsüsteemi,
 hormonaalsüsteemi ja pärsib halbade mikroobide tegevust.

Lehtedest valmistatud tee aitab köha ja nohu korral. Akne ja põletikulise näonaha
 raviks võtke 1–2 tassi värskeid tükeldatud bulbiinelehti, asetage need kannmikserisse,
 lisage ½ klaasi keedetud jahutatud vett ning mikserdage ühtlaseks pastaks.
Määrige see 10kordsele marlimähisele, hoidke näol 25–30 minutit ning seejärel
 loputage nägu sooja veega. Maski tehke paar nädalat õhtuti enne uinumist.



Juuksekasvu soodustamiseks määrige bulbiinepüreed peanahale.
 Hoidke 10–15 minutit ja loputage seejärel sooja veega. Protseduuri teha kaks korda nädalas.

Aaloemahl on maitselt küllalt kibe, kuid bulbiinemahl veidi hapukas,
tekitades suus veidi sarnase tunde toomingamarjade söömisega –
suu muutuks justkui paksuks. Seda tekitab mahla suur tanniinhapete sisaldus.
 Bulbiinemahla on viimasel ajal teaduslikult uuritud ja leitud selle suur antioksüdatiivne toime.

Liialt varjus kasvades muutuvad lehed heledaks ja taim omandab väljaveninud ilme.
Väetama peab bulbiinet, nagu teisigi sukulentseid taimi, minimaalselt ning kaktustele
 ja sukulentsetele taimedele mõeldud väetiselahusega vaid aktiivsel kasvuajal, milleks on kevad-suvi.

Sortidest on levinumad ‘Medicus’, ‘Orange’, ‘Hallmark’ ja ‘Tiny Tangerine’.
 Iluaianduses kasvatatakse laialdaselt ka püstist bulbiinet (B. caulescens),
 vähem üheaastast bulbiinet (B. annua).

Kuigi õied on väikesed, õitseb taim pea aasta ringi, ning vaid talvel, mil on pime aeg,
 teeb ta õitsemisse vahe sisse. Meil peab külmaõrna harulise bulbiine talveks tuppa või
 sooja kasvuhoonesse tooma, kus on valge ning temperatuur 12–14 kraadi.

Üllatus aknalaual