Vesihein

Stellaria media
Vesihein kasvab umbrohuna, sageli murusalt aedades, põldudel, niiskematel metsaservadel ja sihtidel, elamute ümbruses ja teede ääres. Vanasti ennustati vesiheina järgi ilma, ta oli baromeetri eest: kui õied ei avanenud enne kella 9 hommikul, siis võis oodata vihma. Käega katsudes tundub vesihein ka kuiva ilmaga märg olevat, sellest ka nimi vesi(hein). Vesiheina eluiga kestab vaid 3-4 nädalat, siis ta kuivab, kuid valminud seemneist kasvavad uued taimed, pealegi juurduvad maapinnaga kokkupuutuvad oksad, kasvatades uusi võrseid.
Vesihein on üheaastane rohttaim, mis kasvab 10-15 cm pikkuseks. Vars on harunenud, lamav või tõusev, kergesti murduv. Lehed on munajad, alumised lehed on rootsulised, ülemised rootsudeta. Väikesed valged õied on tähekujulised, pikkiide õierootsudega. Vesihein õitseb maist septembrini. Vili on piklik, munajas, paljuseemneline kupar, mis valmib augustis-septembris.
Ravimina kasutatakse ürti, mida kogutakse õitsemise ajal. Kuivatatakse temperatuuril mitte üle 40 °C. Säilitatakse klaas- või puunõus 1-2 aastat. Soovitav on kasutada värsket taime ja selle mahla.
Vesiheinapreparaatidel on põletikuvastane, hüpotensiivne, diureetiline, rahustav ja kasvajaid imendav toime, need peatavad verejooksu ja soodustavad haavade kinnikasvamist. Neid kasutatakse ka maksa-ja neeruhaiguste kompleksravis.
Neid võetakse sisse krooniliste maksahaiguste, sapi-ja põiekivitõve, kõrgvererõhutõve, südame isheemia, kasvajate, bronhi-ja kopsuhaiguste korral ning ateroskleroosi ärahoidmiseks.
Välispidiselt tehakse neist vanne jalgade tursete puhul ja ka liigeste valu puhul.