Hortensia

 

Üldiseloomustus

Kuulub hortensialiste (Hydrangaceae) sugukonda pärinedes Jaapanist ja Koreast.
 Looduslikult kasvavad Filipiinidel, Himaalajast Jaapanini ning Põhja- ja Lõuna-Ameerikas.

Tegemist on õisdekoratiivse tihedakasvulise põõsaga. Lehed on suured (kuni 15 cm),
 tipust teravnedes ja helerohelised. Taime kõrgus võib ulatuda 1,5 meetrini.

Keskmisest nõudlikum toataim pikemaajalisemal kasvatamisel.

Liigid

Hortensiate perekonda kuulub üle 20 põõsa ja liaani. Toataimena kasvatatakse suurelehist hortensiat.

Temperatuur ja niiskus

Temperatuur võib olla soe kuni jahe. Veebruarist oktoobrini 18-20 kraadi,
 talvel mitte üle 10 kraadi. Kui lehed on langenud, viia taim kuiva ja pimedasse ruumi,
 kus temperatuur on 5 kraadi ringis (nt kelder). Minimaalne temperatuur -15 kraadi.
Ei talu tuuletõmbust. Ruum peaks olema õhurikas, eriti õitsemise ajal. Suvel võib viia õue.

Valgus

Kasvukeskkond peab olema valge vältides kevadest sügiseni otsest päikesepaistet.

Kastmine

Kasvuperioodil (veebruarist novembrini) kasta rikkalikult vältides mulla läbikuivamist
toasooja ja pehme veega. Soojadel päevadel tuleb vahel isegi paar korda päevas teda kasta.
 Muul ajal kasta vaid niipalju, et mullapall ei kuivaks läbi (paar korda kuus).
Liigne vesi tuleb pärast kastmist potialuselt eemaldada. Aeg-ajalt võib piserdada.

Kui taim on jäänud kuivale ja lehed on norgu vajunud, võib taime koos potiga asetada
 veeanumasse seniks kuni mulle enam ei tule.

Väetamine

Kasvuperioodil tuleks väetada vähese lämmastikusisaldusega väetisega iga 2 nädala tagant.
 Kasutada võib rododendroniväetist. Siniste sortide puhul kasutada alumiiniumi sisaldavat väetist.
 Juba augustist võib väetamist vähendada oluliselt ning muul ajal ei pea üldse väetama.

Õitsemine

Õisikud on valged, sinised, roosad ja müügil on nii lameda õisikuga kui ka ümmarguse
 õiekobaraga sorte. Õitseb kevadel ja suvel ning mida jahedamas keskkonnas ta on,
seda kauem kestab õitsemine. Pärast õitsemist tuleb tagasi lõigata poole võrra ning
 eemaldada ka õisikud koos varreosaga.

Ümberistutamine

Ümber tuleks istutada peale õitsemist. Kui taime puhkeperiood lõpeb (jaanuaris-veebruaris),
 tuleks ta tuua valgesse keskkonda ja ka siis võib ümber istutada.
 Mulla happesus mõjutab õite värvi (va valgeõielised sordid): mida happelisem muld, seda sinisemad õied.

Punased ja roosad sordid eelistavad happelist mulda (nt rododendronitele mõeldud
 muld) ja lahustunud alumiiniumiioone selleks, et muutuda siniseks.
Taime tuleks enne õitsemise algust kasta paar kuud 2-3 korda nädalas maarjajää
 lahusega (7-8 g 1 liitri vee kohta). Mullasegu ise segades võtta kompostmulda,
 nõmmemulda ja liiva (2:2:1). Kasutada võib lisaks rodomullale ka sõnajalamulda või okaspuumulda.

Ümberistutamisel jäetakse potti 3-5 võrset. Potil võiks olla hea drenaaž.

Paljundamine

Hiliskevadel rohtsete pistikutega ja suvel poolpuitunud pistikutega, millel on vähemalt 2 lehte.
 Pistikud panna juurduma klaasi alla 18-20 temperatuurisesse ruumi paariks nädalaks.
 Piserdama peaks pistikuid regulaarselt 4-5 korda päevas.
 Pärast juurdumist istutada 9 cm läbimõõduga potti, suvel 13-15 cm suurusesse potti.

Kahjurid ja haigused

Lehetäid, punased kedriklestad, jahukaste, hahkhallitus.

Muu

    Kodustes tingimustes kipub olema hooajataim, st ei ela üle aasta. Kui eesmärk on
 teda pikemaajalisemalt kasvatada, tuleks võrseid pärast õitsemist kindlasti kärpida,
 taim ümber istutada, sügisel viia jahedasse ja suvel õue.
    Õisikud on tihti rasked, mistõttu võib neid toestada.
    Süües on mürgine!